Imelik ikka küll, et olen juba varsti 20 aastat Viljandis elanud, aga Võrtsjärvest ei tea mitte midagi. Tõsi küll, kaks korda olen Vaiblasse ujuma sattunud ning üks kord kunagise pioneerilaagri poolest kuulsat Kivilõppe randa uudistamas käinud. Ja kõik!
Nüüd siis järsku sõprade ootamatu kutse minna Võrtsu äärde Arumetsa Puhkekülla. Tehti selgeks, et tegemist on poolsaarega, aga kohalesaamiseks tuleb sõita paadiga. Nõnda jäingi uskuma, et kummikutega minna ei õnnestu ning küllap tuleb tullide naginal kaabeltau või isegi kaks väsinud puupaadiga läbi aerutada.
Kella viieks olime kutsutud Suisleppa ja seal ootas hoopiski kaater, aga Võrtsjärve küll kusagil näha ei olnud. Hoopis miskit Õhne jõge. Seda jõge mööda sõit kestis tükimat aega, mille jooksul nägime lendamas parte ja sookurgi ning toimetamas kopraperet.
Ja lõpuks ometi siis Võrtsjärv kogu oma hiilguses. Tiir tehti veel ka Kuradisaare lähistele ning pärast ligi pooletunnist sõitu olime lõpuks kohal. Peremees Jaan Laur oli mulle juba varasemast tuttav ning tuleb tunnistada, et juttu jätkus kauemaks…
Saunade vähesuse üle seal küll kurta ei saanud, aga meile pakuti paadisillal asuvat, pisut kõikuvat ehitist, mis tundus olevat paika pandud ehituse kuldreegli järgi 1,5×3 m, st, et laius võrdub poole pikkusega. Kohalik legend räägib muide, et sinna olevat ehitusjärgselt ära mahtunud üks tüsedavõitu ametimees tervelt kaheksa naisega 🙂
No ja söögist ka ikka. Perenaise suurepärased haugikotletid ja suitsukala kahjuks kahvatusid õhtu üllatuse ees, milleks oli suitsutatud ning paksu rohelise kattega maitsestatud …koprarümp.
Üks külalistest küll originaalitses ütlemisega, et “rott nagu rott ikka”, aga tuleb tunnistada, et tegemist oli üsna põneva delikatess-elamusega.
Ahjaa, Arumetsalt kättepaistev Kuradisaar on ikka müstiline ka, kasvõi juba seepärast, et seda peavad enda omandiks nii Viljandi- kui ka Tartumaa. Viljandi varasem maavanem Helir-Valdor Seeder olevat selle lubanud kinkida hoopiski Tarvastu vallale. Aga ühtegi paberit pole keegi mitte kunagi näinud ja kellele saar tegelikult kuulub, see on… ja jääb saladuseloori tumeda katte alla 🙂
Lisa kommentaar