Olen viimasel ajal hoidnud hoolega silma peal koolitusreklaamidel. Ja neid on tõesti palju! Mõistagi on MASU täiskasvanute koolitusturgu korralikult räsinud ja põhjalikult puistanud, aga samal ajal hakkab ikka veel silma ülisuur ühekülgsus. Muudkui suhtlemine, konfliktid, enesekehtestamine, meeskonnatöö ja muu sarnane, kus ninnu-nännu ja mängulisus kõige olulisem. Tuleb tunnistada, et head klassikalist loengut pole ammu kuulnud. Eks ta ole lektorile aega- ja vaevanõudev, ning mis seal salata, igaüks ei saa sellega hakkama ka.
Suurepärane näide levinud õppekorraldusest on see, kui koolitusfirma kutsutakse sisekoolitust läbi viima. Mingid probleemid on ikka igas organisatsioonis, suva, millised siis. Hea firma teeb natuke kodutööd, aga ei pruugi. Edasi näeb asi välja nii, et koolitajad tulevad kohale, teevad paar tundi sissejuhatust, milles kiidetakse oma teadmisi ja oskusi ning asutakse siis asja kallale. See tähendab, et toimub rühmatöö, mille mõtteks on koguda kokku probleemid, millega koolitatavad iga päev kokku puutuvad. Need vormistatakse suurtele lehtedele ning kleebitakse seinale rühmaliikmete piisavalt pikkade ja põhjendatud selgituste saatel. Koolitaja loetleb esitatud probleemid seejärel veekord üle ning ongi aeg uueks rühmatööks teemal: Mida teha, et lahendada esiletoodud probleemid? Ja jälle suured lehed ja asjaosaliste põhjalikud kommentaarid ning koolitaja loetleb lõpetuseks esitatud lahendused üle. Seejärel pannakse paberile esinduslik materjal organisatsiooni juhtidele. Algajad teevad sellesarnast koolitust ühe päeva, oskajamad 2-3.
Kahtlemata on niisugusel koolitusel omad väärtused, nagu näiteks nn “helikopteriefekt”, mille käigus asjaosalised näevad oma probleeme teises valguses ja justnagu kõrgemalt. Ka rühmatööl ja töövälisel koostöökogemusel on siinjuures oma väärtus.
Loengulise vormi kohta aga öeldakse tavaliselt, et see on igav ja ei köida kedagi. Mina nii ei arva, sest olen oma elus kuulnud üsna palju suurepäraseid loenguid. Aga siin kehtivad omad väga karmid tingimused, et asi õnnestuks. Esiteks peab esinejal olema sobiv erialane ettevalmistus ning soovitavalt andragoogi kutse või sellealane positiivne kogemus. Teiseks peab ta ise kirglikult uskuma enda poolt esitatavatesse ideedesse. Kolmandaks peab loeng olema väga hästi ja põhjalikult ette valmistatud ning tänapäeval ka PowerPointi valatud. Samas tuleb silmas pidada Tartu Ülikooli õppejõudude soovitust: mitte peatuda ühel slaidil üle viie minuti. Neljandaks peab loengupidajal olema piisavalt elu- ja töökogemust, et illustreerida materjali näidetega ning teha põnevaid kõrvalepõikeid. Viiendaks peab lektor ise olema köitev isiksus ning kuuendaks peab ta perfektselt valdama mitteverbaalseid suhtlemisvahendeid ja kehakeelt.
Ja siis me kurdame, et loengut ei viitsi keegi pidada. Aga see ongi väga keeruline! Kui surume täiskasvanute koolitajatele peale ainuüksi nn aktiivseid õppemeetodeid, siis jäävad koolituskavadest igavesti puuduma kõikvõimalik seadusandlus, tõsiteaduslik majandus-, juhtimis- ja psühholoogiateadus, ajaloo- ja keeleteadus, füüsika, keemia ning inseneriteadused. Kahjuks!
Aga võibolla on loengu mahasalgamine lihtsalt moodne, sest neid etteasteid, kus küsimusi ka tohib esitada, nimetatakse nüüd hoopis “dialoogipõhiseks koolitusviisiks”. Äripäev kirjutab koguni nii: “Interaktiivsusest on saanud mõneti moesõna, mida iga endast lugupidav koolitusfirma kasutada oskab. Samas tähendab interaktiivsus sisuliselt kuulaja kaasamist koolitusprotsessi erinevate meetodite abil. Seega võib mistahes koolituse, kus toimub vastastikune mõttevahetus, põimida sõnaga interaktiivsus”.
Kokkuvõtteks usun, et loeng ei ole saurus. Küllap ei sure ta niipea välja ja karta pole teda ka vaja. Aga paratamatult on moodsal ninnu-nännul oma võlu ning see köidab ja kütkestab meid ikka ja jälle 🙂
Peep Raju 