Kes oli Jüri Latt? Polegi nii lihtne vastata, aga teen, mis minu võimuses.
Jüri sündis 18. mail 71 aastat tagasi, aga siit ilmast sai ta minema juba 41 aastaselt. Lihtne arvutus näitab, et sünnipäevalaps on juba ligi 30 aastat lahkunuke ja küllap otsib oma kohta taevastel jahimaadel sama agarasti nagu ta seda maa pealgi tegi.
Aga alustame algusest.
Elu esimesel koolipäeval, 1. septembril 1956, nägime teineteist esimest korda, sest elasime üks ühes, teine teises Pelgulinna otsas. Mäletan, et jalas olid sel pidulikul päeval vormikohased lühikesed püksid ja kenad valged põlvikud.
Esialgu kulges meie koolitee rööbiti, aga kui 1961 aastal valmis tuliuus Tallinna 46. Keskkool, siis hakkas Jüri tihedamine minu juures käima, sest elasin koolile lähemal. Muuseas olgu öeldud, et uues koolis oli lisaks ujulale ka nõuetekohane lasketiir, kus sai harjutada laskmist väikesekaliibrilise TOZ tüüpi püssi ja ka püstoliga. Need olid õhkrelvadega võrreldes ikka palju karmimad riistad.
Eriline sõprus Jüriga algas aga peale 8. klassi lõpetamist, kui selgus, et minul oma kooli jaoks vajalikud anded puudusid (kunst ja sport) ning Jüri otsustas iseseisvuda ja tööle minna.
Sügisel asusime mõlemad tööle, mina tehases „Estoplast“ ja Jüri „Punases Retis“. Kuna raha oli nüüd järsku mõlemal piisavalt, siis esmalt panime end korralikult riidesse. Ääretult oluline oli sel ajal see, et sõbrad ühtmoodi riietuksid ja nii olid meil juba seitsmeteistkümne aastaselt esimesed rätsepaülikonnad, kohustuslikud nailonsärgid ja paar lipsu olemas.
Ja veel olid meil ühesugused 24 rublased Jugoslaavia nahkkingad ja villased suurte ruutudega mantlid. Nende viimaste eest olime tänu võlgu Jüri emale Linda Latile, kes müüs aastaid Tallinna Kaubamaja I korrusel teatri- ja kontserdipileteid. Seetõttu oli tal otsetee kaubamaja ladudesse ja lisaks tundis teda tol ajal terve linn. Pole vist mõtet lisada, et kõik väärt kontserdid said meil ka tänu temale nähtud-kuuldud – muidugi kutsetega. Hiiumaalt pärit Linda Latt elas muide 95-nda eluaastani.
Jüri oli minust kindlasti mitmekülgsem ja andekam. Näiteks nendel aastatel, kui mina Estoplastis valgusteid kokku panin, leidis ta omale väärilise töö hakates valmistama vasest käevõrusid ja kõrvarõngaid. See oli tõeline moehitt ning annet ja oskusi nõudev kunstkäsitöö. Joonistas ta ju ka väga hästi. Ehete jm kunstitöö valmimine toimus täiesti legaalselt Kirovi Kalurikolhoosi vastava osakonna alluvuses. Mäletan seda, et Jüri vaskehistööna valminud Lenini bareljeef rippus aastaid kolhoosiesimees Oskar Kuuli kabineti seinal.
Tantsupidudel käisime harva, aga see-eest olid meil kuuekümnendate lõpuks kõik Tallinna restoranid ja kohvikud läbi käidud. Tol ajal oli õhtuti peaaegu igal pool elav muusika ja tantsida sai ka alati. See on muidugi legend, et palju joodi. Pigem söödi palju ja hästi ning võeti väike naps või õlu toidu kõrvale.
Mõlemad olime üsna head jutumehed, aga Jüril tuli see kuidagi eriti usutavalt ja loomulikult välja, lisaks oskas ta väga hästi laulda. Kahtlemata oli ta tüdrukute lemmik. Suure armastuse leidis Jüri juba seitsmetestkümne aastaselt, abiellus eriloaga ning kaks nädalat enne 18-ndat sünnipäeva sai ta isaks. Sündis pisike tüdrukutirts.
Hariduspõldu kündsime kahjuks küll vahelduva eduga ja pärast kümnendat klassi õhtukoolis otsustas Jüri hoopis vene sõjaväkke minna. Mina vingerdasin sellest kohustusest kuidagi kõrvale, kuni ülikooli astumine mu päästis.
Jüri saadeti sõjaväkke kodust kusagile kaugele, Hiina piiri äärde sõjaväe lennuvälja kaitsesse. Ühel korral käis ta kodus puhusel ka. Oli omale uhke lennuki maketi valmis viilinud ja siniste pagunitega mundrile mingi aumärgi kõrvale kinnitanud. Selle aga võttis sõjaväepolitsei juba teisel päeval Tallinna kesklinnas ära.
Hiljem selgus, et koduskäik mõjus Jürile kuidagi halvasti ja uute aumärkide väljateenimise asemel hakkas ta haigusi simuleerima ning tihti sõjaväehaiglas ravil olema. Ja oo õudu, ühel päeval otsustas ta lihtsalt To-tsani hospitalist koju tagasi tulla.
Tuhandete kilomeetrite läbimine vähese rahaga ning ilma passita oli tõeline põnevusfilm, millesse mahtus enese peitmisi rongides, juhutöid ning vagunisaatjate võrgutamisi.
Mitmenädalase seikluse järel saabus kangelane koju ning peitis end muuhulgas ka minu juures täidetuna vabaduse ja vägijookide joovastusest.
Sõjaväepolitsei kuulutas ta muidugi üleliiduliselt tagaotsitatavaks ning kodus käidi teda otsimas päeval ja öösel. Ühel hetkel ta sealt ka tabati ning algas sõjaväe prokuratuuri uurimine Pikal tänaval. Meil oli varem sõpradega kokku lepitud, et kõik tunnistavad, et Jüri on vaimselt tasakaalutu ja ettearvamatu. Kui siia juurde lisada veel ka tema enda näitlejameisterlikkus ja lihvitud valetamisoskus, siis pole imestada, et ta maandus Seewaldis. Paari kuu möödudes lahkus ta sealt sirge seljaga süüdimatuna, psühhopaadi paberid taskus.
Edasi jäid meie kontaktid minu Tartus õppimise tõttu nõrgemaks, aga Jüri ootamatust surmast kuuldes meenus see kõik, mis alles täna sai kirja pandud. Kuna Jüri oli juba neljakümneselt vanaisa, siis matusekõnes ütlesin välja mõtte, et meile jääbki teadmata, kas ta elas nii intensiivselt, teades ette, et elu on lühike, või jäi elu lühikeseks just tema aktiivse, jõulise ja ennasthävitava elustiili tõttu.
Igatahes kaotas Eesti rahvas järjekordselt ühe mitmekülgselt andeka inimese, kes valedes oludes elades otsis oma kohta elus, mis küllap jäigi leidmata.
Meenub katkend Jüriga lauldud O. Kopvillemi laulusõnadest: „Ta juubilari tegudele palju sõnu pühendas, nii osavasti ennast nende tegudega ühendas…“.
Puhka rahus kallis sõber Jüri Latt!
Peep Raju 