Olen alati mõelnud, et keda see vene-aegne lugu võiks küll huvitada, aga hirmus tahtmine on see ükskord ära rääkida ja küllap võib ligilähedasi olukordi ette tulla ka tänases poliitikast tiines maailmas. Teema päevakohasust rõhutamas veel see, et laupäeval 21. mail toimub kuuldavasti “Estoplasti” endiste töötajate-fännide kokkutulek…
Niisiis, kujutame endale ette sügavat stagna-aega aastatel 1980-1981. Tehas “Estoplast” oli tuntud ja tunnustatud mitte ainult Eestis, vaid ka NSVL-is laiemalt. Püüti igati silma paista uue tehnoloogia ja koduvalgustite värske disainiga. Ja see õnnestus! Muudkui sadas diplomeid ja küllakutseid ning korraldati avalikke austamisi. Ja siis ühel kaunil sügispäeval anti teada, et meid tuleb külastama – mõelda vaid – Eestimaa Kommunistliku Partei II sekretär Konstantin Lebedev.
Vahepalaks olgu öeldud, et II sekretär oli tolle aja mõistes vabariigi ideoloogiajuht ning pidi reeglina olema vene rahvusest ning määrati ametisse otse Moskvast. Eesti keelest ja meelest ei olnud neil isandatel õrna aimugi, ja küllap polnud nad miskid mõttehiiglased ka, kui nad “põllule” otsustati saata.
No ja ühel hetkel hakkas siis sm Lebedev tehaseperele külla tulema ning algasid pingelised ettevalmistused. Olin tol ajal osakonnajuhataja ja mul oli võimalus kuuluda sellesse ringi, kes said teada EKP Lenini rajoonikomitee soovitused (loe: nõudmised) kohtumise korraldamiseks.
Esmalt anti käsk valida välja küsimuste esitajad, kusjuures mõni neist pidi kindlasti tööline olema. Kui küsijate nimekiri koos (sh ka mina), siis saadeti küsimused kõrgemale poole edasi. Ja ühel päeval, ühel hetkel, helistas mulle Lebedevi abi, kes luges ette vastuse ja küsis üle, kas tema poolt koostatud variant sobib. Sobis muidugi, aga ikkagi ajas itsitama 🙂
Muret tegi neile tegelikult see, et küsijad pidid küsima eesti keeles, aga vastuse luges suur ülemus ette vene keeles. Kujutame nüüd ette, et keegi oleks midagi veel lisaks küsinud. Oo õudust abidele ja korraldajatele!
Mõistagi läks kõik etteantud stsenaariumi järgi ning täidetud sai ka teine oluline nõudmine. Nimelt pidi kõnepuldi peal olema jahutatud tee sidrunilõigu ja suhkrutükiga… kandilise teeklaasi põhjas. Olgu lisatud, et parteiboss seda ei puutunud ning selle jõi “sügava austusega” ära joogi autor, tehase tolleaegne partorg, üliaktiivne inimene Aino Leppik kordaläinud ürituse tähistamiseks hangitud Armeenia konjaki juurde 🙂
Peep Raju 