Olen dokumentidest alati väga lugu pidanud. Koostanud olen neid ise terve virnatäie, sama palju läbi lugenud ning kahe asutuse jagu teisi elus ära arhiveerinud. Ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi paberdokument. Muutugu ajad ja tehnilised vahendid kuipalju tahes, arhiveeritud paber on loetav sajandeid. Mulle isegi tundub, et armastus kirjaliku vormi vastu on meie ühiskonnas üleüldiselt kõrgel aujärjel. Ega muidu ei nõutaks meil töö- ja kõiksugu muid lepinguid kirjalikult ( erinevalt nö arenenud riikidest). Aga mis seal salata, liiga tihti ei mäleta üks pooltest hiljem midagi sellest, milles omavahel kokku lepiti. Nõnda ongi paberdokumenti põhjust austada ja kummardada.
Üks dokument on aga nüüd kindlasti ajalooks saanud ja see on “kurikuulus” tööraamat. Vene ajal olid kõva tegija, kui kusagilt tühja tööraamatu said või kuidagi teise raamatu ka endale muretseda oskasid. Ajalooks on saanud ka paljukuuldud väljend, et “mul tööraamat töötab ja staaž jookseb”. Nüüd on vastupidi. Võid töötada küll kõvasti, aga paljudel “jookseb” ikka ainult pool pensioniaastat või veelgi vähem “staaži” ühe tööaasta eest. Sellel asjal tasub pensionikindlustuse registris silma peal hoida!
Ah jaa! Tööraamat. Minu oma väga kõhukas ei ole, aga huvitav lugemine siiski. Paistab, et psühholoogi värske kvalifikatsioon lubas töötada nii inseneri kui ökonomisti ja isegi tehnoloogiainsenerina. Ja täiendavat raha on ka antud igasugustel kummalistel põhjustel, nagu näitavad järgmised sissekanded: “Premeeritud eriti tähtsa tööülesande tähtaegse ja kvaliteetse täitmise eest” ; “premeeritud ratsionaliseerimistegevusele kaasaaitamise eest”, ” premeeritud rats. ettepaneku eest”. Lahe!
Nii et dokumendid on igal juhul huvitavad lapata, neil on tihti mingi eriline väärtus ja mõnikord on nad ju ikka ilusad ka 🙂
Peep Raju 