Täna võiksin tõepoolest uhkusega teha kokkuvõtteid juba kolmekümne kolmest postitusest. Ja ongi kiusatus rääkida minu blogimistegevuse “pikast” ajaloost. Samas aga arvan, et on huvitav mõtiskleda hoopis elu üle selle atraktiivse kolm + kolm kontekstis.
Teatavasti oli Jeesus justnimelt 33, kui ta ristil hukati. Seda iga on ikka peetud parimaks (mehe-)eaks, mil elus midagi olulist võiks saavutada. Minagi sattusin esmakordselt asutuse juhi (direktori) ametisse just 33 aastasena. Pole vähetähtis lisada, et sel tähelepanuväärsel aastal otsustas ilmale tulla ka minu poeg.
See on tõepoolest aeg, mil tahad, oskad ja jaksad teha maksimaalselt. Loomulikult kestab sealtmaalt see tehatahtmise iga veel üsna pikalt edasi, aga seda tingmusel, et osatakse end hoida ja tuleviku tarvis säilitada. Just sel ajal on läbipõlemissündroom kerge saabuma. Olen oma kutsetöös kohanud mitut noort haritud meest, kelle füüsiline ja psüühiline tervis neljakümnendaks on pöördumatult rikutud. Seda valusam, et just neljakümneselt teeb mees oma elu esimese “bilansi”. Vaatab elatud ajale tagasi, heidab kriitilise pilgu peeglisse ja elukaaslasele ning seejärel loeb kokku oma lapsed ja muu vara. Ning siis on kaks võimalust: jääb rahule või ei jää. Enamasti muidugi ei jää. See aga võib tähendada nö uut tulemist. Just neljakümnene mees hakkab tihti ette võtma enneolematuid muutusi, vahetades välja oma töö, korteri, maja, auto, aga üsna tihti kahjuks ka elukaaslase. Tulemus võib olla positiivne, aga ei pruugi seda sugugi mitte olla.
Õigluse huvides olgu siinjuures öeldud, et naine teeb oma “elu bilanssi” umbes viis aastat varem, st 35-lt. Mõistagi on lubatud “individuaalsed iseärasused” 🙂
Ahjaa, pidime ju 33-st rääkima! Et kas seda on vähe või palju? Küllap õige vastus kõlab, et nii ja naa…
Kindel on igal juhul see, et kolmedel on meie jaoks oluline sõnum ja armsad on kuulata-lugeda just need jutud, kus on kolm tilka verd, kolme tee ristumiskoht või kolm koputust, kolmest põrsakesest rääkimata 🙂
Peep Raju 