Niisiis, lõpuks tegin ära! Rongisõidu muidugi. Varem on tulnud ette vajadust isegi 2-3 korda nädalas Viljandist Tallinna sõita ning siis enamasti autoga ja vahel sekka bussiga ka. Nüüd on käimist vähem, aga kord kuus ehk ikka.
Seekord valmistusin reisiks üsna põhjalikult ning kõigepealt tutvusin Edelaraudtee kodulehega. Uurisin sõiduplaane, registreerisin end kasutajaks, valisin rongis meelepärased kohad, pistsin E-ostukorvi kaks piletit, trükkisin Enele ka pileti välja ning lugesin läbi kõik reisijale suunatud juhised. Ja kui juba sõita, siis mõistagi luxvagunis st I klassis.
Tänu isiklikele mälestustele kujunes sellest tõeline ekskurss minevikku. Püüan siinkohal oma mentaalse sõidupäeviku taastada.
Vaevu saame sõitma hakata, kui näen ära oma vana-hea garaaži, kus viimase 18 aasta jooksul nii palju mõnusaid päevi, õhtuid ja öid on möödunud. Seda kogust positiivset emotsiooni, mida head sõbrad sinna ladestanud on, seda juba meetriga ei mõõda ja kaaluga ei kaalu!
Veel veidi ja juba Olustvere. Küllap see paik on mulle Viljandimaal üks armsamaid ja olulisemaid. Olen ligi kolm aastat selles koolis ise õppinud, seal nii õpilasi kui ka täiskasvanuid koolitanud ning tagatipuks ka õpetajatele suhtlemisteemalisi loenguid lugenud. Just Olustvere lossis pidasin üht endale olulist sünnipäeva ning sealsete taastatud hoonete ja lossipargi ilu ei jõua tänaseni ära imetella.
Läbime Võhma. Meenub lihakombinaadi likvideerimine, tolleaegne töötute armee arvelevõtt sealsamas, kohapeal. Ei midagi muud!
Aga Türi. Ilus linnake oma lillelaatade ja rohelusega. Suvekuudel olen Tallinnast Viljandisse tihtipeale sõitnud Rapla kaudu, ja seda just Türi pärast. Lelle on aga see paik, kus sain esimese ratsutamiskogemuse. Naabripoiss korraldas külastuse oma vanatädi juurde (rongiga ikka!) ning ratsasport käis pimeduse hakul salaja läbi maisipõllu. Hobused olid muidugi kolhoosi omad ja ratsmed küllap varastatud kodulähedaselt Tallinna Hipodroomilt.
Ja ongi Rapla. Minu Estoplasti-aegadel oli seal tootmistsehh, kus töötas tervelt kümnendik tehase töölistest, so 120 inimest. Toodeti nn põllumajandusvalgusteid ja – lüliteid. Põhjus, miks sinna tihti asja oli, peitus aga hoopis selles, et sealt oli võimalik saada kasvuhoonekilet ja joogikõrsi. Joogikõrred olid seitsmekümnendate lõpul vahetuskaubana sama kuumad nagu Türi tänava tsehhis toodetud tüüblidki.
Kohe on Kohila. Mingil ajal sattus minu isa tööle Kohila Paberivabriku peamehhaanikuks ning sai sinna ka pisikese korteri. Mõistagi logistas ta tihti “suslaga” koju Pelgulinna, aga suvel olime Kohila elamises miskipärast suuresti kahekesi. Õppisin ära kolm olulist asja: kalapüügi, aerutamise ja kitsepiima joomise. Ja hirmuäratavat majapõlengut nägin ka esmakordselt seal.
Kiisa. Ja-jaa…, sinna pidin ju lausa tasuta suvilakrundi saama! Aga kui käisin seda soist maad ja lepavõsa vaatamas, siis loobusin ilma kahetsuseta. Kasemetsas aga käisime minu noorusajal tihti seenel ja marjul. Need olid toredad käigud! Sõideti ju tol ajal seenemetsa tossava rongiga, mis iseenesest juba põnev, ning lisaks oli emal alati korvipõhjas miskit head-paremat poiste jaoks kaasa võetud.
Saku. Ka Saku Õlletehases on minu isa peamehhaanikuna töötanud. Seda küll enne minu sündimist. Muide, just Sakus külastas teda tihti legendaarne Raimond Valgre, kellega nad olid head tuttavad juba ennesõjaaegsetel aegadel.
Ja juba läbime Tallinn-Väike jaama. Jõuan veel ära näha Estoplasti endise peahoone, kuhu peale ülikooli 6 aastat tööle tõttasin. Just selles kollektiivis õppisin hindama inimsuhteid ning sain oma “esimesed triibulised” noore juhina.
Nüüd ületame Paldiski mnt viadukti, mille kõrval asus minu noorusaja kino uskumatu nimega “Partisan”… ja muidugi jäätiseputka. Legend räägib, et seda kohta peeti Pelgulinna piiriks ja kui mõnel kesklinna kutil oli tüdruk Pelgulinnast, siis tohtis ta tolle saata ainult viaduktini, edasi võtsid piiga juba valve alla omad, st “Pelgu pätid”, nagu meid linna peal kutsuti.
Seejärel vilksatab tuttav Rohu tänava viadukt ning ongi lõppjaam. Balti-Jaam on nagu Balti-Jaam ikka, aga kui võrrelda varasemaga, siis oi-oi-kui-palju uusi hooneid ümberringi… Aga vaade Toompeale on muutumatu ja seda kiviseina on tõeliselt rahustav vaadata ka tänapäeval. Ja nii ongi õige, et uus ja vana ühes linnas ning kaasaeg ja mälestused ühes peas kenasti kõrvuti 🙂
Peep Raju 