Mõtetega Poolas

Küllap olin eile üks kümnetest miljonitest eurokodanikest, kes elas TV vahendusel kaasa  Poola president Lech Aleksander Kacziński ja tema abikaasa matusetseremooniale. Muide,  Kacziński oli minust isegi noorem -“tervenisti” 17 päeva.

Seega elasin sotsaja üle temaga samas taktis, ainult et madalamal lennutrajektooril. Aga otsustavaks siinilmas saab kahjuks ikkagi viimne lend …

Poola  ja Krakówi kontekstis aga meenus mulle hoopiski üks sümpaatne kaaslane ülikooli sisseastumiseksamite ja Tiigi ühikas elamise aegadest. Aarne Puu nimelt!

Puu oli juba tol ajal huvitav isiksus oma sügava filoloogia-huvi tõttu ning jäi seepärast silma ka legendaarsele semiootikule Juri Lotmanile. Just Lotman oli see mees, kes väljapaistvate annetega noore mehe Nõukogude Liidu stipendiaadina Poola õppima suunas. Järgnesid filoloogia õpingud Krakówi Ülikoolis, armumine, abiellumine, lapsed… ning süvenev armastus nii Eesti kui ka Poola kirjanduse ja kunsti vastu.

Tänaseks on Aarne Puult ilmunud minu andmetel 6 luulekogu ning lugematu arv eesti-poola-eesti kirjandustõlkeid. Nüüdseks on ta Krakówi Ülikooli vanemõpetaja, tuntud luuletaja ja tõlkija , Eesti Kirjanike Liidu ja Poola Confronternity of Poets liige.

Mina kohtusin toreda ülikoolikaaslasega viimati Viljandis 14. jaanuaril 2008. Nimelt peeti spordihoones miskit rahvusvahelist veteranide lauatenniseturniiri ning raamatukogus kohtumist poeediga. Tuli välja, et Aarne Puu osales tegijana mõlemal. Kohtumisel ütles ta muuseas: “Minu luule on justnagu kõnnak ühelt hauakünkalt teisele”. Too õhtu aga jätkus kenasti minu kodus ning juttu jätkus kauemaks… Siinjuures tsiteerin katkendit Enele pühendusega kingitud luulekogust “Kaksikalge”:

Kui lendan üle endiste lahingu- ja sõjatandrite                                                       läbistavad kunagi väljalastud ja siiani ringiekslevad kuulid                                         minu lumivalgeid tiibu

Ja ikkagi loodan, et Sigismundi 13-tonnine kell heliseb Poolas edaspidi ainult rõõmuhetkedel 🙂

Read Full Post »

Egiptuses mittekäinute nimekiri aina lüheneb

Küllap oli minugi kõhklusi ja kahtlusi, aga siis sattus kätte Vaiko Tigase taskuformaatraamat “Sharm El Sheikh & Hurgada. Eestlase talvesuvilad”. No ja kes ei taha suvilasse sellisel lõppematu lõpuga talvel?

Pole ma küll varem miskit erilist pidanud araabia kultuuriruumist, seda enam, et kümne-aasta-tagune Tuneesia-reis ei lisanud varasematele eelarvamustele midagi uut.

Seekord kasutasin ära koolivaheaja, rääkisin abikaasa kenasti pehmeks ja oligi minek, st lend Egiptimaale. Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kui keegi iial plaanib kusagile sõita, siis kevadisel koolivaheajal tasub minna reisile ainult neil, kes oma raha peale tõeliselt vihased. Sel ajal on hinnad reisibüroodes laes ning normaalse hinnaga hotellide valik kesine.

Tegelikult oli ikkagi kõik viimase peal, alustades sellest, et meie õdus hotell La Perla oli Sharm El Sheikh’is Punasest merest vaid jalutuskäigu kaugusel ning lõpetades sellega, et kohalikud teenindajad on seal ootamatult sõnapidajad ja igati abivalmis tegelased. Eks esmalt on meile muidugi võõras see tipi andmise-võtmise ühiskond, aga sellega harjub ära. Tahad toale paremat vaadet, kougi taskust 10 USD ja korras. Tahad paksemaid kuivatuslinasid ja eriti hoolikat koristamist, unusta hommikul voodile dollar ja jälle korras. Ja kui taksojuht küsib 60 kohalikku raha, siis 25-ga saad kenasti kaubale. Muuseumi või restorani WC-s täisjõus mehele mündi andmine tundub eriti mõttetu tegevus, aga nõnda on sealmaal lihtsalt kombeks.

Ettevõetud reisi parimaks osaks pean aga kahepäevast Kairo külastust, mille käigus said mõistagi kõik püramiidid ja muud vaatamisväärsused üle loetud ja kaetud. Lisaks rahvusmuuseum koos Tutanhamoni eriekspositsiooniga, (lõhna-)õlide esitlemine ja papüüruste muuseum. Väike reisiseltskond, viisakas hotell ja väga hea giid lisasid positiivsust veelgi. Super!

Muide, pärast ebaõnnestunud õlletellimist Niiluse-äärses restoranis tekitas võimsa emotsiooni äratundmine, et olen üks ligi kahekümne viiest miljonist alkoholivabast inimesest selle moslemiriigi pealinnas.

Ja mis ikkagi peamine – seal oli kogu aeg soe 🙂

Read Full Post »

Viljandi mees lapsepõlve Portugali otsimas

Nüüd hakkan tõepoolest uskuma, et unistustel on kalduvus tõeks saada. Mõistagi tuleb selle nimel ikka natuke pingutada ka.

Olen lapsepõlvest saadik soovinud reisida Portugali, aga ikka olen seda mõtet maha surunud. Pole olnud võimalust, aega ja enamasti raha ka mitte. Ja nüüd sai siis käidud!

Taustast ka. Minu isa lõpetas merekooli 1937. aastal ning oli enne suurt sõda II mehaanik kaubalaeval “Merisaar”. Olgu siinjuures öeldud, et “Merisaar” uputati Saksa lennukite poolt Prantsusmaa rannikul 12. juulil 1940. Selle katastroofi kohta tavatses isa öelda, et “olin paljas nagu püksinööp, aga tulin ikkagi koju tagasi”.  Edasi läks nagu paljude teistega, et vene võimud ütlesid “tere tulemast!”  ja pärast seda ootas ees pikem reis. Seekord küll mitte Siberisse, vaid Kaspia merele arbuuse laevatama. Siis tuli sundmobilisatsioon Eesti Korpusesse ja sõja lõpul võimalus jõuda haavatuna koju, seekord siis nõukogude sõdurina…

Isa oli küllap varasemate läbielamiste tõttu üsna kinnine inimene, kuid seda enam olid väärtuslikud kõik tema jutustused kaugetest maadest. Meelde on jäänud mälestused mitmetest Euroopa, USA ja Kanada sadamalinnadest. Aga erilist tunnet, lausa lõhna ja maitset, mäletan juttude ajal Portugalist ja Lissabonist. Liigagi hästi on meeles sadamaelu kirjeldus, üksikud linnapildid ning meenutused ühe politseiniku kodust, kus õhtusel ajal suured ja väikesed madratsid täitsid kogu tillukese korteri põranda. Ja et valuutaks olid Portugalis tollel ajal seep ja sigaretid ning et kivisüsi laeti laeva lossimisel suurtesse korvidesse, mille naised laevalt pea peal kandes terminali tassisid…

Sedakorda olen seda maad siis ise näinud. Muidugi polnud kõik sugugi nii, nagu lapsepõlve unistustes ning lõhna ja maitset ei leidnud ma ka üles.

Aga selles olen küll veendunud, et Portugal on üks eriskummaline ja ääretult huvitav Euroopa nurgake. Kõige rohkem meeldisid mulle sealsed inimesed. Nad on väärikad, vaiksed ja rahulikud. Tabava tekstina võib siin-seal leida hüüdlauset  ” Austage meie vaikust või minge Hispaaniasse!”

Portugali riik ei ole sugugi nõnda  mahajäänud, kui meie armastame mõelda. Sellisest teedevõrgust, kiirteedest, sildadest ja estakaadidest võime meie siin ainult unistada. Lisaks veel kadestamisväärselt toimiv raudtee-  ja veetransport.

Kohtumine ookeaniga on eestlase jaoks omaette elamus. See kõrge ja kuri laine hirmutab ujujad tihtilugu rannast ära ning harv pole juhus, kui kümmekond meetrit merest eemale jäetud plätud nilpsab laine jäädavalt endale. Ja kus suur vesi, seal värsked mereannid. Räimeriigi esindajana pean küll tunnistama, et kõigist maitstud mereelukatest olid grillitud sardiinid minu jaoks parimad.

Muide, Portugalis on kohe-kohe tulemas kohalike omavalitsuste valimised ning risustavat välireklaami on kõik paigad täis riputatud. Siinjuures on huvitav see, et riigi kõige parempoolsemaks jõuks on sotsiaaldemokraadid ning nooremad valijad on kindlalt asunud hoopis kommuniste toetama.  Meie arvates ajaloo prügikasti kuuluvad tööriistad – sirp ja vasar – on Portugali sotsialistide valimisplakatitel jätkuvalt au sees 🙂

Read Full Post »