Hiljuti lugesin lehest, et “Töötukassa nõukogu esimees Tarmo Kriisi sõnul tuvastati puudujääke sisekontrollisüsteemides ja hankeprotseduurides”. Miskipärast ei pane see teade mind sugugi imestama!
Mina olen Viljandi kontorit juhatades viieteistkümne aasta jooksul näinud Tööturuameti eesotsas kuut tippjuhti. Tõe huvides tuleb öelda, et umbes sama palju on olnud ametis ka sotsiaalministreid.
Esimene tööturu ülemus minu aja alguses oli Mati Karu, kes aina õppis ja õppis, aga mingit tunnustust ei saavutanud. Äsjaloodud üleriikliku süsteemi peadirektoriks leiti hoopis nö haardega mees Margus Zahharov, keda tolleaegne minister Marju Lauristin jäägitult usaldas. Neid jamasid, mis ühel hetkel välja tulid, andis tükk aega mätsida ja matta. Selle ajutise mehe nimi oli Leonhard Tammik, kes asus korda looma ning asju uuesti rea peale püüdis seada. Seejärel leiti uus ohver süsteemi seest, Tartu kontori juhataja Urve Vool. Tema pidas imekombel vastu viis aastat, küllap seetõttu, et Vähi valitsus likvideeris Tööturuameti hoopiski ning peadirektorit peeti Sotsiaalministeeriumi armust ilma allkirja õiguseta päris pikalt palgal edasi. Uus hingamine saabus minister Eiki Nestori ajal, kui pealikuks sai sotside oma mees Mati Ilisson. Jälle viis aastat ja suured jamad Euroopa Sotsiaalfondi projektidega, mida kogu oma juhtimise aja jooksul sai klaarida veel ka Tööturuameti viimne peadirektor Tiina Ormisson. Tõele au andes oli ka viimastel aastatel segadust juhtkonna koolituse hanke teemadel.
Vahepeal oli aga loodud töötuskindlustussüsteem ja ellu kutsutud Töötukassa, kelle ainsaks funktsiooniks oli teha väikesele osale töötutest raha ülekande klõps programmis. Ühtegi elusat klienti ei olnud nad kuni 2009 aasta maini veel näinud. Selline mõttetu eksistents tekitaski geniaalse idee viia töötutega tegeleva asutuse kulud riigieelarvest üleüldse välja. Kahtlemata oli juhtparteidele sümpaatne vabaneda ligi kolmesajast riigiametnikust ning tõsta nende töötasu- ja majandamiskulud töötuskindlustusmakse kanda. Asi oli lihtsamast lihtsam, sest töötuskindlustusmakse lakketõstmiseks ei olnud vaja isegi mitte Riigikogu otsust. Kui arvestada veel seda, et enamus tööturuteenuste kulusid kannab senini Euroopa Sotsiaalfond, siis oli Tööturuameti likvideerimise kava tõepoolest atraktiivne peibutis.
Ja nüüd siis tänane päev: jälle jamad, jamad, jamad… Kord Paavel, kord Menning, kord keegi muu. Jällekord näeme üldsuse ja ajakirjanduse valusat valvsust kõiges, mis on seotud töötusega.
Eeltoodu üle järele mõeldes olen jõudnud veendumuseni, et süsteem lihtsalt ongi selline, millele mitte kunagi ei tule positiivset imagot ning klientide rahulolu jääb igavesti kosmiliseks unistuseks. Tööturuameti juhtimise ajalugu on näidanud, et poliitilise kapitali teenimise soov selles valdkonnas on pehmelt öeldes lapsemeelsus. Pigem on oht, et enne Riigikogu valimisi võib pahaaimamatult määritud saada veel ka Eesti Tööandjate Keskliidu ja EAKL renomee.
Igal juhul soovin edu ja õnne kõigile selles raskes ametis! Ja rohket kevadpäikest ka ikka 🙂
Read Full Post »
Peep Raju 