Vahepeal sai Kent maha oma “Reklaamitrikiga“, mis tõepoolest kirjeldab ära “kõik, mida reklaamist teadma pead”. Kirjatükk on ladus ja pakub nädalalõpulugemist ka neile, keda reklaamindus tavaelus külmaks jätab. Mõnusad näited ja sobilikud illustratsioonid vaid lisavad vürtsi…

Meriti viimane üllitis “Leia oma tee” on tegelikult uhiuus teos meie raamatuturul ja selle edu ette arvata on üsna raske. Aga jõulueelne ajastus ja autori siiras stiil ning varasem edu tõotavad ka nüüd parimat tulemust.

Hoiame pöialt mõlemale

Hästi on läinud! Valimisteaegsed tuttavad on üldjoontes alles jäänud, kuigi tõsi-küll, mõni neist on siiski ka ära kolinud ning üks end lausa vahtralehemaal  Kanadas sisse seadnud.

Minu antud tagasihoidlikud ja populismivabad lubadused on ka kenasti täidetud, sest võimalus endise tööturuametnikuna kätt töötute pulsil hoida on igati õnnestunud. Selle on mulle kindlustanud kuulumine volikogu sotsiaalkomisjoni, aga ka majandus- ja töötõdede õpetamine Mainoris.

Lisaks eeltoodule võin nüüdseks valijale ette kanda, et sel nädalal andsin Viljandi Raekoja saalis vande linna volikogu asendusliikmena. Seda seetõttu, et kahjuks, nagu öeldud, on nii mõnigi volinik sobiva töö puudumise tõttu siitkandist lahkunud.

Tuleb aga tunnistada, et sain kohe esimesel istungil tõsist poliittegemist muuhulgas ka mõnusasti nautida. Nimelt iga kord, kui volikogu esimees tahtis teada, kas kellelgi märkusi või ettepanekuid on, siis vaatas ta ainiti Koduse Viljandi esimese mehe Randel Läntsi poole, aga koalitsiooni teerull podises omasoodu rahumeeli ja häirimatult edasi laenude maailma

Minul on Olustverega aastate jooksul kujunenud omad lähedased suhted, mis said alguse juba siis, kui Viljandisse ümberasumise plaan lõplikult peetud sai. Just 1991 aasta suvel otsustasin, et küllap võiks kõrgharidusele lisaks veel miskit õppida, ja miks-mitte põllundust, millest ma Pelgulinna-poisina ju tegelikult mitte midagi ei teadnud. Atraktiivseks osutus ka kooli tolleaegne nimi - Olustvere Kõrgem Põllumajanduskool.

Edasi läks huvitavaks, sest mind määrati Viljandi Maavalitsuse poolt saatuse tahtel Olustvere sovhoos-tehnikumi likvideerimiskomisjoni –  riigi esindajaks. Järgmine ametikoht tööturuametis tõi kaasa uue meeldiva kohustuse olla aastaid koolinõukogu liige.

Mõistagi pidasin ma oma esimese juubeli Olustvere lossis ning viin alati oma külalised ka ikka sinna. Olustvere on ju mõnus paik!

Nüüd on aeg andnud agronoom-talujuhi kutsega psühholoogile võimaluse oma teadmisi edasi anda uutele, sedakorda Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastele. Ja see on tegelikult suurepärane võimalus

Mäletan, et olime just lõpetamas õppetsüklit nimega: “Psühholoogia õpetamise metoodika”, kus tehti selgeks, et tund koosneb sissejuhatusest, teema arendusest, kokkuvõttest ja tagasisidest. Olime selle teadmise talletanud, kui algasid suhtlemispsühholoogia loengud.

Esimeses tunnis sõna otseses mõttes hüppas auditooriumisse Vooglaid, kes pingiridade vahele suundudes hüüatas: “Joonistage suhtlemist!”. Meil muidugi jahmatus suur,  aga lõppude lõpuks saime läbi häda ikka hakkama.

Koostöökogemuse  tuntud inimesega sain Õppekombinaadi aegadel ning veendusin lõplikult, et Ülo Vooglaid on väga omapärase ning tugeva analüütilise ja sünteetilise mõtlemisega teadlane. Vahel võib ta olla ka üldsõnaline ja laialivalguv, aga enamasti paneb ikka naelapea pihta.

Allpool tsiteerin end arvamusartikli juures sotsioloogina tituleerinud Ülo Vooglaiu kriitilist mammutlauset ETV Foorumi-nimelise saate kohta.

“Räägiti, et koole on ilmselt liiga palju ja ka õpilasi on klassis liiga vähe, aga ei räägitud sõnagi sellest, et koolis ei ole põhiprotsessiks õppetöö või riikliku õppekava täitmine, vaid õpilase areng enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektideks, kes armastavad oma maad ja rahvast, vabadust ja iseseisvust, kes tahavad olla ausad, arukad, tasakaalukad, hoolivad, töökad kodanikud – ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad”.

Kokkuvõttes võib öelda, et kindlasti on koolis vajalik tunda õpetamise metoodikat, aga igal inimtegevusel peab ikka ka (üllas) eesmärk olema

Sel ajal, kui töötasin Kergetööstuse Õppekombinaadis, oli minu üheks huvitavaks koostööpartneriks nahaarst dr Rudolf  Markovitš. Just kaheksakümnendatel olid väga populaarsed uued juhtimis- ja suhtlemiskursused ning hoo said sisse juhtide tervisekursused.

Tervisekursuse ühe osana õpetati korralikult saunas käima ning õpetaja Markovitš sai teenitult austava nimetuse – saunateadlane.

Siinkohal olgu ära toodud tema õpetuse põhitõed:

1) Saunas peab olema hea ventilatsioon

2) Lava tuleb ehitada nii pikk, et saab ka pikali olles leili võtta

3) Laval võib istuda nii kaua, kuni nina otsast kukub kolmas tilk (” kolme tilga seadus”)

4) Kui hea enesetunne iga kord kenasti taastub, siis võib lavale mitu korda tagasi minna

5) Laval istudes peaks peas olema müts. Soovitavalt villasest lõngast kootud

6) Vihtlemist tuleb alustada südame suhtes kõige kaugemalt, st parema jala varvastest. Seega esmalt jalad, siis käed ja selg ning  rinnak  jätta viimaseks

7) Lavakordade vahel peab jooma vett

8) Alkoholi võib väikeses koguses tarvitada alles pärast saunaprotseduure

Niisiis kootud müts pähe, veepudel nurka, viht kätte… ja lavale “kolme tilga seadust” täitma

Ja järsku saabus suurepärane võimalus kunstniku sünnilinnas Màlagas külastada tema muuseumi. Muuseum avati mitte just väga ammu – 27. märtsil 2003 ning sel päeval oli kohal ka Hispaania kuninglik perekond. Peale püsinäituse eksponeeritakse seal enamasti töid ka teistest Picasso muuseumidest ning erakogudest. Põnevaks ja mitmekülgseks teevad muuseumi lisaks maalidele seal esitletud joonised, skulptuurid ja puunikerdused.

Veel tasub teada, et mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on Picasso sünnikoht Casa Natal, mis asub Plaza de la Merced’il. See paik on üldsusele avatud juba aastast 1988 ning väikest näitust näeb sealgi.

Picasso elas ju tegelikult üsna eakaks (1881-1973) ning tema loomingus oli mitmeid erinevaid ajajärke. Lisaks skulptuuridele ja nikerdustele olid minu jaoks  üllatuseks kubismi rajaja varasema ajastu pildid. Inimese näojooned on kunstnikul tol ajal peensusteni välja joonistatud-maalitud (näiteks ”Olga Khokhlova in a mantilla”, Barcelona, 1917). Samas on omapäraseks firmamärgiks kujunenud erinevatel loomeajastutel rohkem-vähem robustselt maalitud käed.

Et Picasso muuseumi silti võib pildistada, see oli selgemast-selge, aga et pärast turvakontrolli tuli mobiil ja fotokas unustada, seda taipasin alles siis, kui juurdelisatud pilt oli juba ära klõpsatud. Maal on muide loodud 1936 aastal ning tuntud nime all “Tüdruk padjal”,  aga muuseumis oli sildikesel kirjas hoopis “Woman with raised arms”. Tundub, et nimi oleneb sellest kumba pidi pilt seinale naelutada. Ju on siis mõlemad õiged

Arvet Väli on seni igal aastal kindlasti osalenud kahel Eesti peamisel õlleüritusel – Õllesummeril ja Leisi Õlletoobril. Kusjuures viimatinimetatul on tema märjuke enamasti pälvinud parima koduõlle tiitli. Lisaks on huvi üles näidanud ka Soome tegijad. Ja üllatus-üllatus, tuntuks saanud taluõlu on tänasel päeval müügil isegi Tallinna vanalinnas, otse Niguliste kiriku kõrval. Väärikas koht väärt kraamile

Lausa uskumatu on aga see, et Arvet Väli on lisaks kõigele tuntust kogunud võitlejana väikeõlletootjate toodangu aktsiisimäära vähendamise eest. Seni tõsi küll –  tulutult! Siinkohal pisike emotsionaalne katkend mulle usaldatud taotluskirja üldosast:

“Mingisuguse tikukarbikese (nagu minu pruulikoda) mured kõrgemal pool naljalt põhjuseta jutuks ei tule… Kui nüüd otsida eeskujusid, siis esmajärjekorras tuleks uurida Saksamaa kogemusi, sest kuidas seal saab olla üle tuhande (u 1300) omanäolise õlletootja? Meil Eestis on seitse tootjat, kui lugeda kokku Saku, Tartu, Viru, Sillamäe, Karksi, Beerhous ja ka Pihtla õlleköök.Võtab sõnatuks, kui arvestada, et rahvastik on sakslastel 53 korda ning  pindala 8 korda suurem, aga pruulikodasid 185 korda rohkem! See on olnud võimalik tänu seaduste toel säilitatud traditsioonidele ja toodangu mitmekesisusele. Kindlasti ei ole siin tegemist lihtlabane joomarluse  propageerimisega. Siis võiks ju nimetada kogu toidukaubanduse laia valikut “õgardluse propageerimiseks”. Ei elata ju nii, et laual pelgalt leib, liha, kala, piim ja juurikad. Pigem on soodustanud joomarlust oma odavate paariliitriste kangestatud joodikuõlledega just nimelt meie tuntud suurtehased. Sealjuures nad jaksavad aktsiisiseaduse, tervisekaitse ja muude loendamatute nõuete täitmiseks tervet hulka töötajaid palgal pidada ning muidugi lisaks lobitööd teha, et seadused suurtootjale sõbralikumad oleksid.”

Võitlus võitluseks, aga just täna on OÜ Taakol 20,5 aastat asutamisest, aga mina plaanin  juubelit tähistada veel kuu aega hiljem, st 22. juulil,  ja seda kolmel moel: Ooperipäevadel Boheemi vaadates ning Saaremaa õlleguru Arvet Väli juures sauna ja Pihtla juubeliõlut nautides

Kõik läks nõnda nagu plaanitud, et esmalt lennusuund Hispaaniale, siis Màlaga lennujaam  ja “baaslaager” Torremolinoses, mis asub Vahemere kaldal Màlaga ja Marbella vahel. Kokku sadakond kilomeetrit päikeselist liivaranda – Costa del Sol. Vaimustav!

Mitmetasandilise elamuse pakkus muidugi Gibraltar – Suurbritannia koolonia (kõlab kõrvale üsna võõrastavalt 21. sajandil!) oma kaljuse elu ja iluga. Vaimustav Saint Michaeli stalaktiidikoobas ning üldise imetluse osaliseks saanud riukalikud ahvipered… ja muidugi “dramaatilised” vaated merele.

Omal käel sai ette võetud põnevaid retki, sealhulgas  reis MÀLAGA linna ja selle lähiümbrusse. Just seal sai teoks ka tõsisem tutvumine maailmakunstnik Pablo Ruiz Picasso juurte, arengu  ja omapärase loominguga.

Tuleb tunnistada, et sedakorda jäi ära Andaluusia pealinna Sevilla külastus, aga loodan, et see võlg iseenda ees saab edaspidi tasutud. On ju Sevilla sadamal eriline koht minu meremehest isa päevikutes, kus ta kirjeldab kodusõja-aegset Hispaaniat, selle rahva igapäevaelu rõõmusid ja muresid.

Ja pildike härjavõitlusest on isa albumis samuti säilunud, sest seda meelelahutust ei suuda hispaanlastelt ära võtta ei edumeelsed euronormid ega isegi mitte sõda

Niisiis, kujutame endale ette sügavat stagna-aega aastatel 1980-1981. Tehas “Estoplast” oli tuntud ja tunnustatud mitte ainult Eestis, vaid ka NSVL-is laiemalt. Püüti igati silma paista uue tehnoloogia ja koduvalgustite värske disainiga. Ja see õnnestus! Muudkui sadas diplomeid ja küllakutseid ning korraldati avalikke austamisi. Ja siis ühel kaunil sügispäeval anti teada, et meid tuleb külastama – mõelda vaid – Eestimaa Kommunistliku Partei II sekretär Konstantin Lebedev.

Vahepalaks olgu öeldud, et II sekretär oli tolle aja mõistes vabariigi ideoloogiajuht ning pidi reeglina olema vene rahvusest ning määrati ametisse otse Moskvast. Eesti keelest ja meelest ei olnud neil isandatel õrna aimugi, ja küllap polnud nad miskid mõttehiiglased ka, kui nad “põllule” otsustati saata.

No ja ühel hetkel hakkas siis sm Lebedev tehaseperele külla tulema ning algasid pingelised ettevalmistused. Olin tol ajal osakonnajuhataja ja mul oli võimalus kuuluda sellesse ringi, kes said teada EKP Lenini rajoonikomitee soovitused (loe: nõudmised) kohtumise korraldamiseks.

Esmalt anti käsk valida välja küsimuste esitajad, kusjuures mõni neist pidi kindlasti tööline olema. Kui küsijate nimekiri koos (sh ka mina), siis saadeti küsimused kõrgemale poole edasi. Ja ühel päeval, ühel hetkel, helistas mulle Lebedevi abi, kes luges ette vastuse ja küsis üle, kas  tema poolt koostatud variant sobib. Sobis muidugi, aga ikkagi ajas itsitama

Muret tegi neile tegelikult see, et küsijad pidid küsima eesti keeles, aga vastuse luges suur ülemus ette vene keeles. Kujutame nüüd ette, et keegi oleks midagi veel lisaks küsinud. Oo õudust abidele ja korraldajatele!

Mõistagi läks kõik etteantud stsenaariumi järgi ning täidetud sai ka teine oluline nõudmine. Nimelt pidi kõnepuldi peal olema  jahutatud tee sidrunilõigu ja suhkrutükiga… kandilise teeklaasi põhjas. Olgu lisatud, et parteiboss seda ei puutunud ning selle jõi  ”sügava austusega” ära joogi autor, tehase tolleaegne partorg, üliaktiivne inimene  Aino Leppik kordaläinud ürituse tähistamiseks hangitud Armeenia konjaki juurde

Pidasin seda väärikat tähtpäeva nädalapäevad tagasi, mil käisin Ene ja lastega Rahumäel, kus vanematega lapsepõlves õde Tiia haual nii palju kurbi hetki mööda on saadetud.

Ah-jaa, aga 100 sünniaastapäev. See oli tore meenutuste ja mälestuste päev, mida täitis ka meremehest isa päevikute lugemine ja piltide vaatamine. Tütar pakkus pühadelauale sobivat kalarooga ning kõigele lisaks potis-topsis kasvavat rohelist, mida võis ise kääridega juurde lõigata. Tuleb tunnistada, et ilus ja südamlik päev oli