Austatud teadlase ja ühiskonnategelase Ülo Vooglaiu järjekordet arvamuseavaldust lugedes meenusid mulle psühholoogiaõpingud Tartu Ülikoolis.
Mäletan, et olime just lõpetamas õppetsüklit nimega: “Psühholoogia õpetamise metoodika”, kus tehti selgeks, et tund koosneb sissejuhatusest, teema arendusest, kokkuvõttest ja tagasisidest. Olime selle teadmise talletanud, kui algasid suhtlemispsühholoogia loengud.
Esimeses tunnis sõna otseses mõttes hüppas auditooriumisse Vooglaid, kes pingiridade vahele suundudes hüüatas: “Joonistage suhtlemist!”. Meil muidugi jahmatus suur, aga lõppude lõpuks saime läbi häda ikka hakkama.
Koostöökogemuse tuntud inimesega sain Õppekombinaadi aegadel ning veendusin lõplikult, et Ülo Vooglaid on väga omapärase ning tugeva analüütilise ja sünteetilise mõtlemisega teadlane. Vahel võib ta olla ka üldsõnaline ja laialivalguv, aga enamasti paneb ikka naelapea pihta.
Allpool tsiteerin end arvamusartikli juures sotsioloogina tituleerinud Ülo Vooglaiu kriitilist mammutlauset ETV Foorumi-nimelise saate kohta.
“Räägiti, et koole on ilmselt liiga palju ja ka õpilasi on klassis liiga vähe, aga ei räägitud sõnagi sellest, et koolis ei ole põhiprotsessiks õppetöö või riikliku õppekava täitmine, vaid õpilase areng enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektideks, kes armastavad oma maad ja rahvast, vabadust ja iseseisvust, kes tahavad olla ausad, arukad, tasakaalukad, hoolivad, töökad kodanikud – ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad”.
Kokkuvõttes võib öelda, et kindlasti on koolis vajalik tunda õpetamise metoodikat, aga igal inimtegevusel peab ikka ka (üllas) eesmärk olema 
